Kord käisin koos vanade sõpradega suusareisil USAs. Selleks ajaks teadsime Maritiga teineteist kaks ja pool aastat ja olin ka enne üksi reisil käinud. See kord aga tundsin just eriti temast puudust, mitte nii nagu enne. Juhuslikult olin otsustanud selle reisi jooksul pidada päevikut. Sinna päevikusse kirjutasin esimest korda need sõnad: “Ma tahan Maritiga abielluda.” See lause, olgugi mu enda käega kirjutatud, üllatas mind piisavalt palju, et ma otsustasin seda hoida saladuses ja vaadata, kas tunne jääb samaks. Kolme kuu pärast oli tunne sama, seega jäi üle ainult küsida. Valisin kuupäeva (meie aastapäev) ja koha (seal, kus me esimesel kohtingul kord käinud olime) ning leidsin ettekäände mispärast teda just sinna viia. Ta vastas õnneks jaatavalt!

Pulmade planeerimiseks oli meil täpselt aasta. Kuupäeva valides tundus kõige õigem see ajastada 3. juulile, sest sellel päeval olime tutvunud ja kolm aastat hiljem ka kihlunud. Kui algul tundus, et aega on, siis tegelikult selgus esimesi teenusepakkujaid läbi helistades, et mitte kõik ei olnud enam vabad meie järgmise suve kuupäevaks. See teadmine pani kiirelt tegutsema. Andres soovitas kindlasti kaaluda pulmakorraldajate palkamist, kuna teadis, et muidu jääb liiga suur koormus minu õlule. Minu jaoks oli pulmade organiseerimisel kõige olulisem koha valik, sest mulle tundus, et see dikteerib kõik ülejäänu. Stiili mõttes olin aga igati avatud ning valmis kaaluma erinevaid variante. Andresel oli aga kindel visioon – tema tahtis end tunda oma pulmas kui James Bond, stiilselt riides ja enesekindel, mis tähendas kindlasti smokingu kandmist. Nii saigi sellest meie teema – väljapeetud ja pidulik. Juba enne Pulmakorraldajaga tutvumist käisime vaatamas mitmeid peokohti, kuid õiget tunnet ei tekkinud kusagil. Kui aga läksime vanaema soovitusel Keila-Joa lossi, siis see lõi meid pahviks. See oli kui pulmadeks looduks ja tundus meile väga erilisena. Tseremooniapaik sai aga valitud lähtuvalt meie tutvumis- ja kihlumisloost Vanalinna platvormile.

Liigutavaid hetki oli meie pulmas nii palju. Minu jaoks oli väga eriline astuda tseremoonial isa kõrval Andreseni. Vanalinna platvorm, kus see toimus, oli nii ilus ja see oli nii rikkalikult lilledega kaunistatud. Pruutneitsid oma kaunites kleitides ühel ja peiupoisid smokingutes teisel pool, külalised, vanalinnavaade, pilvitu taevas… ja Andres käigu lõpus mind ootamas. Mäletan ka raju pidu õhtu lõpus, kuidas saalitäis külalisi südamest tantsisid ja seda, kuidas kell 1 öösel vanaema ringi keskel Best Man’iga tantsu keerutas.

Meie külalised jäid peoga väga rahule ja kirjutasid meile peale pulma siiraid ja liigutavaid kirju. Neile väga meeldis meie valitud bänd In General, kes peo korralikult käima tõmbas. Samuti olid nad vaimustuses sellest, kui palju lilli meie pulmas oli. Pulmakõned olid nii head ja liigutavad, et võtsid nii mõnegi külalise silma märjaks. Torti kiideti, pidu nauditi! Ameerikast pärit külalistele meeldisid väga Eesti pulmatraditsioonid eesotsas pruudirööviga, millest nad väga vaimustusse sattusid. Ka viina joomise traditsiooniga läksid nad üllataval kombel kaasa. Üks külaline lubas lillede kinkimise traditsiooni USA-sse üle viia – nii ilus olevat näha, kuidas kaunilt riietatud külalised lillekimpudega tseremooniale kogunevad. Ka pulmaleht ja pulmaametid olid külaliste jaoks väga vahvad ning Ameerika pulmades juba juurutamisel. Paljud külalised ütlesid, et see oli kõige liigutavam ja põnevam pulm, kus nad eales käinud olid.

Kõik läks meie jaoks plaanikohaselt, välja arvatud see, et jäin pulmapäevaks päris raskelt haigeks. Mul ei olnud häält, ainult ragin ning tagatipuks vaevas silmapõletik. Nii sõitsime öösel kell 4, pärast suurt pidu otse EMOsse – mina valges kleidis ja pruudikimbuga, Andres ülikonnas. See seik tegi mõnes mõttes päeva veelgi erilisemaks – hea lugu, mida hiljem rääkida. Kõige olulisem on see, et ma ei lasknud ennast haigusest häirida ning paljud külalised said hoopis palju hiljem teada, et ma päris terve ei olnud, sest välja see ei paistnud. Nautisin oma pulma maksimaalselt! Energia oli pulmas super.

Pärast pidu pulmareisil jagasime Andresega intensiivselt nädal aega muljeid. Kogu üritus oli meeles ülivõrdes ja olime väga õnnelikud, et olime pulmad korraldanud. Kui mina olin kunagi mõtelnud, et miks teha kallis pulmapidu, kui selle raha eest saaks minna hoopis eksootilisele reisile. Siis nüüd mõtlen ma hoopis vastupidi. Reisi üle saate muljetada ainult teie kahekesi, aga pulmapeo üle saate muljetada kõigi oma külalistega koos. Ja emotsioone, seiku ja mälestusi on vaat et isegi rohkem kui ühest reisist.