Mäletan, et millalgi keskkooli ajal tekkis selline rahvusromantiline unistus pulmadest rahvariiete, rukkilillede ning ohtra tantsu ja laulmisega. See küll ununes mõneks ajaks, kuid leides õige inimese Aivari näol, tulid kõik need mõtted ja unistused uuesti meelde. Hakkasin lugema vanade eestlaste pulmakommete kohta ja armusin neisse üha enam, sest kõik tundus nii hingelähedane ja eestlasele omane ning seega väga loomulik. Polnud võõrastavat ega ebamugavalt väljapeetut – kõik justkui loksus iseenesest paika. Tundus, et sajandite pikkuste kommete põhjal on pulmas kõigele juba koht olemas ning muud ma enam ei tahtnudki. Sundimatu kuid pidulik, lõbus ja kaasakutsuv – üks suur pidu tähistamaks ühte olulisemat sündmust meie elus.

Kombestiku tundma õppimine
Meie jaoks on Eesti kultuur ja tavad alati väga südamelähedased olnud. Uurisime pulmi planeerides suure huviga vanu kombeid ja nende kujunemise põhjuseid. Oma pulmadega soovisime külalistele pakkuda erilist ning samas ehedat ja Eestimaist elamust. Tulemuseks oli üks imeline, suur, maalähedane, siiras ja lõbus pidu -meie oma Eesti pulm. Loodame, et oleme inspiratsiooniks ka teistele tulevastele abiellujatele, kes soovivad just selliselt oma tähtsat päeva (või päevi, nagu vanasti kombeks oli) tähistada, aidates samas neid suurepäraseid traditsioone edasi kanda.

Oma pulma planeerides ammutasime vajalikke teadmisi põhiliselt kahest raamatust Ülo Tedre „Eesti Pulmad“ 1973 ja Piret Õunapuu „Eesti Pulm“ 2003. Just viimase kronoloogiline ülesehitus aitas valida kombeid nii, et tulemus oleks võimalikult ehe, kuid samas ka meile meelejärele. Valisime Eesti maarahva pulma 20. sajandi esimestel kümnenditel, umbes iseseisvumise ajal, kus palju jälgiti veel väga iidseid kombeid, nagu tanutamine, kuid juurde oli tulnud ka nn. moodsaid kombeid nagu pruudipärja mahamängimine.  Selle ajastu traditsioonidele truuks jäädes oli meie pulmas näiteks sobilik kohvi ja torti pakkuda ning ka sõrmustega tseremooniat pidada.

Pulmategelased
Vanas Eesti pulmas puudub üks kindel juhtiv tegelane, nii ei olnud ka meie pulmas Pulmaisa ega Pulmavanemat. Pulmakommete läbiviimisel olid rollid jaotatud mitmete meie jaoks oluliste inimeste vahel. Kui lugesime pulmategelaste rollide kohta, siis igaühe puhul kerkis kuidagi sobiv inimene külaliste hulgast silme ette. Loomulikult sai igaühe käest pidulikult juba pikka aega ette küsitud, kas vastav roll ikka talle sobib. Kõik tegemised olid jaotatud kokku 16 pulmategelase vahel, kes kombetalitusi juhtides ka ise neid pulmarahvale selgitasid. Loomulikult eeldas see päris põhjalikku eeltööd meile  ja ettevalmistust pulmategelastele. Õnneks oli selles osas suureks abiks Pulmakorraldaja. Kõik olid juba kuid oma rolliks saanud valmistuda ja pulmade eelseid ühiseid lõbusaid kokkusaamisi jagus parajalt.

Pulmakorraldaja olid ka meie nähtamatuks pulmapäeva koordineerijaks. Nemad tagasid peo sujuvuse ning aitasid vajadusel pulmategelasi oma tegemistes, täpsustades kombestiku nüansse või ajakava. Kuid ka ülejäänud pulmakülalised vajasid veidike taustateadmisi, et mõista paremini peol toimuvat. Selleks puhuks lõime meie pulmapeole oma kodulehekülje, kust said külalised lugeda kõike põnevat meie pulmades tulevate kommete kohta, tutvuda pulmategelastega ja nende rollidega, rahvarõivaste ning kõige muu olulise kohta, mille jaoks kutsel kohta polnud.

Vanad kombed ja pulmanaljad
Nagu üks õige vana Eesti pulm, oli ka meie pidu kahe otsaga – tseremoonia toimus pruudi vanematekodus, kust suunduti üheskoos edasi peopaika ehk tinglikult peiukoju. Eelnevalt kogunes Saajarahvas ehk peiu külalised peiukoju, kust alustati ühiselt saajasõitu ehk pruudi järele sõitu. Saajasõit oli kärarikas ja lõbus, selle käigus tegid Peiupoisid pulmarongi piiramist. Piiramine tähendab, et Peiupoisid teevad peatuvale pulmarongile kolm korda vastupäeva ringi peale, et eemale tõrjuda halba (mõtet, sõna või olendit). Meie pulmas hirmutasid Peiupoisid kurja ka valju ilutulestikuga, mis muuhulgas oli ootavale Vakarahvale heaks märguandeks peatselt saabuvatest külalistest. Samal ajal kogunes Vakarahvas ehk Pruudi külalised pruudi kodus, kus valmistuti Saajarahva tulekuks – tehti pulmaväravad, et tulijad niisama lihtsalt sisse ei pääseks ning peideti pruut, et tulijad teda otsima peaksid. Peokohta jõudes pidi Saajarahvas esmalt väravatest sisse pääsema – toimusid lõbusad “läbirääkimised”.

Tänu vanadele, kohati täiesti unustatud kommetele, oli pulmarahval pidevalt väga põnev, sest kõik oli enne kogematu ja uus. Näiteks valepruutide ilmumine vahetult peale külaliste saabumist oli üllatuseks isegi peigmehele, mis tegi reaktsioonid ja kauplemise õige pruudi saamiseks seda ehedamaks ning loomulikult ka naljakamaks.

Kodus pruulitud pulmaõllega täidetud suurte puust kappadega toimus pruutpaari õnnitlemine pärast sõrmuste tseremooniat, seda nimetati kahja joomiseks (kahe suguvõsa esimene ühte joomine).  Hiljem, peopaigas sai pärast pulmalippude heiskamist taaskord pruutpaari terviseks juua, seekord juba kangemat jooki. Pitsidega saime ka kokku lüüa, sest šampust meil pulmas polnudki. Pikas peolauas olid kõik Eesti köögi parimad palad ja külm laud püsis kaetud hommikuni, et ohtra tantsimise-laulmise kõrval tühja kõhtu kannatama ei peaks.

Kõige pühalikum hetk
Kui suur osa pulmapeost oli väga lõbus ja käis läbi pideva naljatlemise, oli siiski ka paar hetke, mis läksid hinge oma pühalikkusega. Pulmade kõrghetkeks ja kõige liigutavamaks toiminguks oli pruudi tanutamine, kus nii mõnelgi kananahk ihule või pisar silma kippus tulema. Kuni traditsioonilise abielunaise peakatte saamiseni kandsin neiupärga ja alles tanutamisega oli abielu sõlmitud. Meie ümber vaid kõige lähedasemad inimesed, küünaldega valgustatud pühalikult vaikses talutoas, sain ema elutarkuste ja õnneliku abielu saladuste saatel omale pärja asemel pähe abielunaise tanu. Hinge läks see tseremoonia kõigile kohalviibinutele – tõepoolest oli tunne, et nüüd oleme abielus. Seejärel saime toast väljudes hõisete saatel pulmarahva poolt viljateradega üle puistatud, et meie abielus oleks ikka kuhjaga lasteõnne, loomaõnne ja rahaõnne.

Kolme päevaga üheks pereks
Tordisöömise kõrvale sai mulle ka põll naljade saatel ette sobitatud. Siis kui põll lõpuks ees, pidi hakkama seda “lappima”, sest Peiupoisid leidsid põlle olevat kohutavalt kulunud ja katkise. „Auke“ sai aga paigata vaid rahaga. Praegusel ajal väga levinud pruutpaarile kingituseks raha viimine sobis nagu valatult vana põllelappimise kombega. See komme oligi meie pulmas kingituste üle andmise toiminguks.

Tantsu ja laulu jätkus tõepoolest päris hommikuni välja, nii nagu kunagi olin unistanud. Lõbusa rahvaliku tantsumuusika eest hoolitsesid Kukerpillid – kaerajaanid, perekonnavalsid ja lõputud polkad hoidsid tuju kõrgel ja ülejäänud aja täitsid pulmalised ise muusika ja laulmisega. Pulmalaulik sai hoolimata aukartustäratavale paksusele rohkem kui ühe korra kaanest kaaneni läbi lauldud.  Kõige vapramad laulumehed said vaid mõneks tunniks talu suurde saali laotatud heintele puhkama, hääled kõigil kähedad, kui hommikune supp juba laudadele toodi. Järgmisel hommikul ärgates avastasid mitmed külalised oma garderoobis mõningaid puudujääke ja hommikusöögi kõrvale peeti maha lõbus pulmaoksjon, kus Peiupoiste ja Pruuttüdrukute poolt öösel varastatud esemed õigetele omanikele tagastati.

Kõik pulmalised võisid ühineda jätkupeoga, milleks suundusime tagasi minu vanematekoju. Pidu kestis veel kolmanda päeva õhtuni lõkke ümber laulmise, jutustamise ja jõe ääres küdeva saunaga. Ikka niikaua, kuni kõik pulmajoogid-söögid otsas ja liha enam laule panna polnud. Sumedad juuli lõpu suveilmad saatsid meid algusest lõpuni ja nii, läbi sajandite vanuste kommete, tantsimiste ja laulmiste, said ühe imelise peo käigus kaks võõrast suguvõsa üheks perekonnaks.